Uuel aastal uue hooga!

Eelmine treeningnädal oli Eesti tingimustes küllaltki korralik. Kokku läbisin joostes 165 km. Esindatud olid kõik normaalse maratoonari treeningkomponendid: krossid, lõigud, taastvad jooksud, rütmijooksud ja ÜKE. Eelmine esmaspäev oli enesetunde poolest üks parimaid minu jooksukarjääri jooksul (superkompensatsioon mägedest tulekul ja pikast krossist), üldiselt oli enesetunne terve nädala väga hea. Kvaliteettrennidest tegin, eelmises loos juba mainitud, 3*3000m- 10.12-10.10 ja 10.00. Reedel tegin 10*1000m, neist üheksa jooksin väga stabiilselt 3.15-17 vahele ja viimase sörkisin tiba kiiremini 3.08. Jõudu ja stabiilust on Keeniaga ikka küllaltki palju juurde tulnud. Hapniku tuleb ka siin palju rohkem peale:) Pühapäeval tegin 31,5 km pika otsa-2h14min. Energeetiliselt ja enesetundelt täitsa korralik jooks. Meretasapinnal on ikka taastumine kordades kiirem. Krosse komberdan väljas keskmiselt kusagil 4.15-4.20 km kohta.

Teisipäeval tegin saarlastele Jeruni ÜKE-t. Tänud neile, kes kohale viitsisid tulla. Neljapäeval oli väike Saaremaa jooksjate koosviibimine (kerge trenn ja istumine). Väga hea. et keegi viitsib vahel ka selliseid üritusi korraldada. Tänud Tambetile ja tema abikaasale meeldiva õhtu eest!

Laupäeval täiendasin pisut oma adrenaliinivarusid. Tegin kerget jooksutiiru ja möödusin ühest laudast, kus on KURI koer. Tavaliselt on ta ketis, aga nüüd oli lahti ja hakkas mind jälitama. Tegin ka elu kiiremad sammud, aga eest minema ei saanud. Enne kui ta jõudis mulle selga karata hüppasin säuh lumehange. Koer libises mööda ja õnneks rahunes, kui ma seisin. Peremees kutsus ta tagasi ja õnneks laabus olukord seekord õnnelikult.

Reedel juba jälle lennuki peale ja Keenia poole ajama!