Elu-olu!

Elu Keenias enam-vähem paika loksunud ja olen jälle tavapärases reziimis. Ainult krdi Turkish airlines pole siiamaani minu kotti suutnud ülesse leida. Teised said kätte. 1 lühikesed, 1 lühikesed liibukad, 2 t-särki ja 1 tuulekas ajavad hetkel asja ära (jätsin eelmisest laagrist Keeniasse). See aga tähendab seda, et iga päev on pesupäev:)

See laager püüan nii rohujuure tasandile minna kui suudan (ühesõnaga olla ja elada nagu keenlane). Teeme isegi ühe keenlasest sõbraga koos süüa (enamus keenlasi on väga head kokad) : hommikul ohtralt magusat Keenia teed, lõunaks riis/spagetid/kartul ubade ja köögiviljadega ja õhtuks ugali köögiviljadega (skuma wiki või kapsas). Vahest ka pisut liha või muna. Eksisin selles osas, et keenlased kasutavad vähe rasvasid. Kõik köögiviljad ja roheline praetakse/keedetakse ohtras toiduõlis (tegelikult rasvlahustuvate vitamiinide juures väga tähtis). Siiamaani ei kurda ja energeetiliselt on ka täitsa ok. Toidule kulub päevas ainult 2-3 euri. Pühapäev on täielik puhkepäev, kus ei liiguta lillegi (käin masaazis ja saunas). Uuest nädalast liitun siis kohaliku treeninggrupiga (piinlik öelda, aga naiste grupp). Aga nad kütavad ikka väga korralik ja ma arvan, et mul ei saa kerge olema. Koos nendega teen kvaliteettrennid (teisipäeviti ja reedeti).

See treeningnädal möödus küllaltki rahulikult. 6 päevaga 150 km, võib-olla isegi liiga palju esimese mäestikulaagri nädala kohta. Enesetunne oli ka küllaltki vahelduv ja nädalalõpuks oli lihas päris väsinud. Enamus kerged krossid+ rütmijooksud. Lisaks veel 3000m lõigud ja laupäeval 25,5 km pikk kross. ÜKE-s käisin ka 2 korda.

Meenutusi talvisest Eestist. Tahaks juba tagasi...NOT!