Back in Estland!

Eila sai siis kodumaale naastud. Juba maandumisel oli näha, et siuke tore suusailm ees ootamas! Ilm ilmaks, vähemalt naised on siin ilusad :)

Trenni sai tehtud korralikult. Trennide tipuks oli muidugi uus PB rinnalt surumises, numbrid nii suured, et ei julge kohe kirja pannagi. Pisut sai siis jooksutrenni ka tehtud. Ikka sama kange ja lombakas, kui eelmine nädalgi, aga paari kildi möödudes sain enam-vähem liikuma. Enamus siis rahulikud krossid. Reedel maasikana ühed teravamad lõigud, aitasin meie suurlootusel Koljal 2000 m lõike joosta, ise tegin 1000m+ 250m lõpus. Tempo hetke vormi kohta päris kõva, siuke 3.05-3.10. Laupäeval pikisilmi oodatud viimane trenn lõpuks. Seltskond oli kirju, kellega krossi jooksma läksime: Andrea Lalli ( juunioride ja noorsoo krossijooksu Euroopa meister) siis oli mingi vene poiss (2.15 maraton) ja Kolja. Õnneks oli tempo soodne kõigile! Püüdsime Koljaga ka sellist nägu teha, et kerge on :) tegelt olime lõpus suht kalad ikka, 16 km ei ole naljaasi.

Vaba aja sisutasin siis pisut tööasju ajades, lugedes, magades ja filme vaadates. Vahet pole, mis filmi vaatasime, meie jaoks olid kõik komöödiad (Kolja alias Yifter luges uue tõlke filmile peale lihtsalt). Lisaks tekkis meil siin pundis tõsine diskussioon Eesti pikamaajooksu tuleviku osas. Arvamusi oli igasuguseid, aga noh domineerima jäi ikka peamine, et minust võiks saada pikamaajooksu alarühma juht :)

Viimane õhtu oli siis kerge kokuvõtete tegemine (teised jäid laagrisse edasi). Parandasime pisut hemoglobiini ja arutasime maailmapoliitiliste probleemide üle.

Mis ma siis oskan kokkuvõttes öelda. Tegemis oli minu 9nda välismaa treeninglaagriga, mahu osas kindlasti elu kergeim, koormuse poolest organismile elu raskeim :) Edasised treeningud sõltuvad hetkel suuresti töökoormusest. Loomulikult pakuti laagris mulle head kihlveo pakkumist ka juba, aga ei ole seda veel vastu võtnud. Selle diili võitmise nimel peaks ikka tööd tegema!

Varsti mätas juba roheline ja treeningindu peaks juurde tulema!


Pisut sai turisti ka mängitud. Sai mingi random müüri taustal pilti tehtud. Autor: herr Sasmin.

Viva la Italy

Nüüdseks juba 10 päeva Itaalias puhke- ja virgestuslaagris oldud. Sama koht, mis eelmisel aastal Rooma lähistle. Ilmad ka kehvemapoolsed, siuke 15-17 kraadi ja päike paistab otse lagipähe:) dislike

Laagri sisulisel poole pealt on läinud enam-vähem. Eelmine nädal kogunes ligikaudu 300 km, enamus küll bussi ja rongig. Keha pole valmis 2 korda päevas treenimiseks. Hommikul saab voodist välja nagu 80 aastane ja jooksu algused on ka päris valulikud....aga NO PAIN Rocky (inside joke). Õhtuti siis lisaks jooksule veel jõusaalis pumpamist ja saun otsa.

Tingimused siin on väga head (kes tahab täpsemaid kirjeldusi, leiab selle minu eelmise aasta postitustest). Seltskond on seekord üsna kirju, aga saame hakkama. Pidev joke rebimine käib. Vaid legendaarse Kaika Einari aegsetel laagritel rebidi rohkem joki (teatavasti pidi Einar oma eduka jooksja karjääri tehnilistel põhjustel lõpetama, aga soovime Talle jõudu ja jaksu treenerina).

Minule on millegipärast siin külge hakanud uued nimed:

1)Kohvibaron (tulen hääldada venepäraselt)

2)Vorst- ei tea küll millest see tuleneb?

Kiire ülevaade siis laagri seltskonnast ka:

Nikolai (alias Kolja)- minu toakaaslane selles laagris, peale antibiootiokumide kuuri alustas taas treeningutega ja vorm paraneb iga päevaga. Hommikuti muidugi sama lombakas kui mina. Vana on ikka suht koomik ja meie nali käib ikka väga sündsuse piiri peal! Samas kasulik ka, õpin vene keelt nii mis mühiseb. Ropendan juba päris hästi võõras keeles.

Kaupo (alias Kaups)- muidu normaalne vana, aga kuulab Evert Sundjat, WTF??? Tema treeninguid on seganud kerge haigus, aga tubli tööeetika ja tahtejõu najal jooksen kindlasti korraliku aja sel aastal.

Taivo (alias Pui)- talvel seganud põlvehädad ei ole lubanud täisvõimsusel treenida, laagris on põlv hästi vastu pidanud ja vorm paraneb.

Kaur (alias Pulk)- meie suurim tulevikulootus. Paugutas siin laagri alguses kohe noorsoo Eesti rekordi poolmaratonis (tema jaoks kõrvalala). Teeb korralikult trenni ja ootame suvel häid tulemusi.

Viljar (alias Viljar)- suuremaid hädasid ei ole olnud, kui keha vastu peab võib kevadel head maratoniaega oodata.

Evelin (alias Kärner-Talts)- kõige suurem „tööloom“ siinses laagris, lammutab lausa 3 korda päevas trenni teha, aga Temal on suur siht silme ees- 2.43 ja Londoni OM B norm. Sama jahivad ka õed Luiged, niiet sellest võib kujuneda selle aasta üks suurimaid intriige Eesti jooksumaastikul.

Kristo (alias Kiku)- liitus meie seltskonnaga alles eile, eks näha ole, mis saab.

Mina (alias vorst alias kohvibaron)- seisud võiksid olla paremad. Tahaks teha rohkem, aga keha ei luba.

Mina lendan pühapäeval (11.03) juba Eestisse tagasi, teised aga jäävad siia kuni märtsi lõpuni.

La vita è bella!