Kahjuks see hooaeg enam mind jooksurajal ei näegi. Arstiga konsulteerides pidasime mõtekaks aeg natukeseks maha võtta. Allergiast põhjustatud bronhiaalastma ei ole küll väga hull, aga jalaga on ikka kehvasti ja kala on sees. Samuti on erinevad jamad emotsionaalselt päris tugevalt räsinud ja jooksurada ei kutsu kuidagi.
Mis ma oskan siis teistele soovitada:
- ainult c-vitamiini pealt ei ole mõtet 600-750 km kuus joosta. Organism jookseb lihtsalt millalgi kokku (tekib vitamiinide, mineraalide puudus). Selles osas tuleks kindlasti rohkem erialaspetsialistidega koostööd teha. Isegi meie tippudel ei ole see päris paigas.
- läbi valu pole mõtet teha. 6 aasta jooksul olen kolm korda ennast trenniga lombakaks suutnud joosta. 2006 sügis lõikudel, 2007 kevadel Kislavodskis ja nüüd siis augustis (see siis nüüd kõige hullem). Maksimalistina ei oska õigel ajal järele ka jätta. Sageli trenni ajal, kui lihas soe, ei tundu asi nii hull. Tark õpib teiste vigadest, loll omadest. Ma astusin siis 3 korda samasse ämbrisse (küll erinevad kohad: põlv, jalalaba ja nüüd reie sisekülg).
Järgmise hooaja kohta ei oska mingeid veksleid välja käia. Kui tervis korras siis hakkan end tasapisi uuesti liigutama. Arvatavasti tuleks treeningu mudel teist moodi ülesse ehitada (kuna praegune mudel ei ole edu toonud). Vaja on kiirust ja kiiruslikku vastupidavust edasi viima ja mahtu pisut tagasi tõmmata. Kevadel ja suvel lühikesi teha: 800-10000m ja sügisel siis pikemaid.
Kindlasti teeb elu ka omad korrektiivid, kuna ei saa pühenduda nii põhjalikult jooksule. Alates septembrist siis Tartus magistrisse ja samas kohvibisness nõuab endale iga päevaga rohkem aega.
Tean, et minu ajad on veel jooksmata ja enne ei tahaks väga loobuda. Krt sellise trenni pealt peaks 2.20. Mäletan head lennu tunnet veel veebruarist-märtsis ja seda tahaks veel kogeda.
Mo juba teab, et kaotab. Kahju! 5000m parandab vea ära.
Mis ma oskan siis teistele soovitada:
- ainult c-vitamiini pealt ei ole mõtet 600-750 km kuus joosta. Organism jookseb lihtsalt millalgi kokku (tekib vitamiinide, mineraalide puudus). Selles osas tuleks kindlasti rohkem erialaspetsialistidega koostööd teha. Isegi meie tippudel ei ole see päris paigas.
- läbi valu pole mõtet teha. 6 aasta jooksul olen kolm korda ennast trenniga lombakaks suutnud joosta. 2006 sügis lõikudel, 2007 kevadel Kislavodskis ja nüüd siis augustis (see siis nüüd kõige hullem). Maksimalistina ei oska õigel ajal järele ka jätta. Sageli trenni ajal, kui lihas soe, ei tundu asi nii hull. Tark õpib teiste vigadest, loll omadest. Ma astusin siis 3 korda samasse ämbrisse (küll erinevad kohad: põlv, jalalaba ja nüüd reie sisekülg).
Järgmise hooaja kohta ei oska mingeid veksleid välja käia. Kui tervis korras siis hakkan end tasapisi uuesti liigutama. Arvatavasti tuleks treeningu mudel teist moodi ülesse ehitada (kuna praegune mudel ei ole edu toonud). Vaja on kiirust ja kiiruslikku vastupidavust edasi viima ja mahtu pisut tagasi tõmmata. Kevadel ja suvel lühikesi teha: 800-10000m ja sügisel siis pikemaid.
Kindlasti teeb elu ka omad korrektiivid, kuna ei saa pühenduda nii põhjalikult jooksule. Alates septembrist siis Tartus magistrisse ja samas kohvibisness nõuab endale iga päevaga rohkem aega.
Tean, et minu ajad on veel jooksmata ja enne ei tahaks väga loobuda. Krt sellise trenni pealt peaks 2.20. Mäletan head lennu tunnet veel veebruarist-märtsis ja seda tahaks veel kogeda.
