Marathon is marathon

2 päeva stardini. Mis siis vahepeal ka tehtud. Eelmine nädal oli selline poolkõva, kokku 144 km. Laupäeval tegin veel viimase pikema otsa- 26 km 4.00-4.05 km tempoga. Sel teisipäeval veel trenni moodi asi 40 min 4.00ga ja siis 5 km maratoni tempos. Peale seda kuni maratonini on ainult rahulikud lonkimised (vastavalt 50-40-30-20 min).

Nädala algul külastasin Viljandit, kus mind võõrustas perekond Orav. Minu hea sõber ja sponsor Mark tutvustas oma tegemisi äri maastikul ja andis väärtuslikke nõuandeid (mina juu ka nüüd noor ja roheline ärimees:)). Oskan ainult nii palju öelda: kes teeb see jõuab (ja palju). Kolmapäeval külastasin siis Eesti tipp füsioterapeuti Indrek Tustitit. Väänas ja käänas suurtest mahtudes rusutud kondid uuesti paika- kohe palju kergem olla. Probleem, mis mul oli hingamisega, oli arvatavasti tingitud sellest, et ribid olid pisut paigast ära. Aga Indreku töö vastu on mul täielik respect- kuulub omas vallas kindlasti maailma eliiti.

Mis siis oskan kosta eelseisva maratoni kohta? Enesetunne midagi erilist ei ole olnud (kuigi kõik kvaliteet trennides on enesetunne olnud hea/väga hea), aga usun et minu keskmine tase on juba nii kõrgele viidud, et enam-vähem normaalse tulemuse jooksen iga enesetundega. Kõige rohkem hirmutab mind see, et võib maksa piste painama hakata, aga püüan selle peale mitte mõelda. Aeg üle 2.30 on kindlasti põrumine. Nagu keenlased ütlevad: maraton on maraton- tulmust ei saa kunage ette ennustada.

Annan endast parima!

Vaata videot Hilda Kibetist- ta oli minu Keenia treeninggrupis ja jookseb ka Rotherdamis: http://losseveter.dnsalias.net/blog/hilda-kibetmarathon-marathon/