Back in Estland!

Eila sai siis kodumaale naastud. Juba maandumisel oli näha, et siuke tore suusailm ees ootamas! Ilm ilmaks, vähemalt naised on siin ilusad :)

Trenni sai tehtud korralikult. Trennide tipuks oli muidugi uus PB rinnalt surumises, numbrid nii suured, et ei julge kohe kirja pannagi. Pisut sai siis jooksutrenni ka tehtud. Ikka sama kange ja lombakas, kui eelmine nädalgi, aga paari kildi möödudes sain enam-vähem liikuma. Enamus siis rahulikud krossid. Reedel maasikana ühed teravamad lõigud, aitasin meie suurlootusel Koljal 2000 m lõike joosta, ise tegin 1000m+ 250m lõpus. Tempo hetke vormi kohta päris kõva, siuke 3.05-3.10. Laupäeval pikisilmi oodatud viimane trenn lõpuks. Seltskond oli kirju, kellega krossi jooksma läksime: Andrea Lalli ( juunioride ja noorsoo krossijooksu Euroopa meister) siis oli mingi vene poiss (2.15 maraton) ja Kolja. Õnneks oli tempo soodne kõigile! Püüdsime Koljaga ka sellist nägu teha, et kerge on :) tegelt olime lõpus suht kalad ikka, 16 km ei ole naljaasi.

Vaba aja sisutasin siis pisut tööasju ajades, lugedes, magades ja filme vaadates. Vahet pole, mis filmi vaatasime, meie jaoks olid kõik komöödiad (Kolja alias Yifter luges uue tõlke filmile peale lihtsalt). Lisaks tekkis meil siin pundis tõsine diskussioon Eesti pikamaajooksu tuleviku osas. Arvamusi oli igasuguseid, aga noh domineerima jäi ikka peamine, et minust võiks saada pikamaajooksu alarühma juht :)

Viimane õhtu oli siis kerge kokuvõtete tegemine (teised jäid laagrisse edasi). Parandasime pisut hemoglobiini ja arutasime maailmapoliitiliste probleemide üle.

Mis ma siis oskan kokkuvõttes öelda. Tegemis oli minu 9nda välismaa treeninglaagriga, mahu osas kindlasti elu kergeim, koormuse poolest organismile elu raskeim :) Edasised treeningud sõltuvad hetkel suuresti töökoormusest. Loomulikult pakuti laagris mulle head kihlveo pakkumist ka juba, aga ei ole seda veel vastu võtnud. Selle diili võitmise nimel peaks ikka tööd tegema!

Varsti mätas juba roheline ja treeningindu peaks juurde tulema!


Pisut sai turisti ka mängitud. Sai mingi random müüri taustal pilti tehtud. Autor: herr Sasmin.

Viva la Italy

Nüüdseks juba 10 päeva Itaalias puhke- ja virgestuslaagris oldud. Sama koht, mis eelmisel aastal Rooma lähistle. Ilmad ka kehvemapoolsed, siuke 15-17 kraadi ja päike paistab otse lagipähe:) dislike

Laagri sisulisel poole pealt on läinud enam-vähem. Eelmine nädal kogunes ligikaudu 300 km, enamus küll bussi ja rongig. Keha pole valmis 2 korda päevas treenimiseks. Hommikul saab voodist välja nagu 80 aastane ja jooksu algused on ka päris valulikud....aga NO PAIN Rocky (inside joke). Õhtuti siis lisaks jooksule veel jõusaalis pumpamist ja saun otsa.

Tingimused siin on väga head (kes tahab täpsemaid kirjeldusi, leiab selle minu eelmise aasta postitustest). Seltskond on seekord üsna kirju, aga saame hakkama. Pidev joke rebimine käib. Vaid legendaarse Kaika Einari aegsetel laagritel rebidi rohkem joki (teatavasti pidi Einar oma eduka jooksja karjääri tehnilistel põhjustel lõpetama, aga soovime Talle jõudu ja jaksu treenerina).

Minule on millegipärast siin külge hakanud uued nimed:

1)Kohvibaron (tulen hääldada venepäraselt)

2)Vorst- ei tea küll millest see tuleneb?

Kiire ülevaade siis laagri seltskonnast ka:

Nikolai (alias Kolja)- minu toakaaslane selles laagris, peale antibiootiokumide kuuri alustas taas treeningutega ja vorm paraneb iga päevaga. Hommikuti muidugi sama lombakas kui mina. Vana on ikka suht koomik ja meie nali käib ikka väga sündsuse piiri peal! Samas kasulik ka, õpin vene keelt nii mis mühiseb. Ropendan juba päris hästi võõras keeles.

Kaupo (alias Kaups)- muidu normaalne vana, aga kuulab Evert Sundjat, WTF??? Tema treeninguid on seganud kerge haigus, aga tubli tööeetika ja tahtejõu najal jooksen kindlasti korraliku aja sel aastal.

Taivo (alias Pui)- talvel seganud põlvehädad ei ole lubanud täisvõimsusel treenida, laagris on põlv hästi vastu pidanud ja vorm paraneb.

Kaur (alias Pulk)- meie suurim tulevikulootus. Paugutas siin laagri alguses kohe noorsoo Eesti rekordi poolmaratonis (tema jaoks kõrvalala). Teeb korralikult trenni ja ootame suvel häid tulemusi.

Viljar (alias Viljar)- suuremaid hädasid ei ole olnud, kui keha vastu peab võib kevadel head maratoniaega oodata.

Evelin (alias Kärner-Talts)- kõige suurem „tööloom“ siinses laagris, lammutab lausa 3 korda päevas trenni teha, aga Temal on suur siht silme ees- 2.43 ja Londoni OM B norm. Sama jahivad ka õed Luiged, niiet sellest võib kujuneda selle aasta üks suurimaid intriige Eesti jooksumaastikul.

Kristo (alias Kiku)- liitus meie seltskonnaga alles eile, eks näha ole, mis saab.

Mina (alias vorst alias kohvibaron)- seisud võiksid olla paremad. Tahaks teha rohkem, aga keha ei luba.

Mina lendan pühapäeval (11.03) juba Eestisse tagasi, teised aga jäävad siia kuni märtsi lõpuni.

La vita è bella!

Inimkatsed vol 1: Kas Tartu Maratoni on võimalik läbida, ilma suusatrenni tegemata?

Üks tuntud poliitik ütleks selle peale TEHTUD, tervelt viis ja pool tunnikest matkasin Lõuna-eesti metsade vahel!

See talv pole varem suuski alla saanud, viimase 10 aasta suusakilometraaz ulmelised 25 km, s.t. suusatada ei oska :)

Kõige rohkem kartsin laskumisi ja õigustatult- 4 korraliku küljekat, aga midagi hullu ei juhtunud, samuti ei saanud kaasvõistlejad füüsilisi kahjustusi' (vb ainult vaimseid). 90% distantsist suuskasin paaristõuket (ilmselgelt võimas ülakeha :) ) kuna vahelduv ei kukkunud välja, oli rohkem jooksmise moodi (keppide mõttest ei saanud üldse aru, vist tasakaalu hoidmiseks). Võimsate paaristõugete peale andis üks kepp 500m enne lõppu järgi. Lõpu poole hakkas asi juba rohkem välja kukkuma, niiet 63 km saab suusatamise enam-vähem selgeks küll.

Pildil: vasakul Tiit ja paremal vana suusahunt Uku. Foto autor: Liia

Tahtsin proovida kumb on raskem, kas suusa-või jooksumaraton? Vastuses pole kahtlust ka, jooks on tunduvalt raskem. Suusas olin kindlasti enamus ajast aeroobses reziimis, tehnika ei võimaldanud kiiremini sõita ja pulssi kõrgemaks ajada.

Positiivse poole pealt siis, et eesmärgid said täidetud:
-lõpetasin
-aeg alla 6h
-Tiidule ära pandud!

Kihlveo rahad peaksid ka varsti pangakontole laekuma :)


Negatiivse poole pealt siis:
-ei saanud võistlusest mingeid erilisi emotsioone
-ega kõige mõistlikum tegu ei olnud teisi ohustama minna, kui suusatada ei oska, vedas et minusuguseid kobakäppasid seal raja peal väga palju ei töllerdanud!

Tänud ka varustuse sponsoritele Ukule ja Margusele!


Üldiselt olen siis jälle spordiga sina peale saanud (tervis taastunud), aga samas ei tee nii tõsiselt nagu varem!
Aeg on resurss, mida kõigile on võrdselt antud, aga samas tundub et mõnel oleks seda nagu rohkem.
Prioriteetidest esikohal kindlasti oma poiss (Joogiekspert), siis tuleb kool ja allest siis sport.

Reedel juba 2 nädalaks Itaaliasse laagrisse/puhkama, samuti aitan kaasa laagri organisatoorsele poolele.

Hetke tase on mu selline tugev harrastaja.
Loodan, et suvisel võistlushooajal suudan heal päeval karistada ka meie poolproffe (kui neil muidugi väga kehv päev on).


Eks ma püüan nüüd jälle aeg-ajalt oma sportlikest tegudest siia blogisse kirjutada!

Hooaeg läbi!

Kahjuks see hooaeg enam mind jooksurajal ei näegi. Arstiga konsulteerides pidasime mõtekaks aeg natukeseks maha võtta. Allergiast põhjustatud bronhiaalastma ei ole küll väga hull, aga jalaga on ikka kehvasti ja kala on sees. Samuti on erinevad jamad emotsionaalselt päris tugevalt räsinud ja jooksurada ei kutsu kuidagi.

Mis ma oskan siis teistele soovitada:
- ainult c-vitamiini pealt ei ole mõtet 600-750 km kuus joosta. Organism jookseb lihtsalt millalgi kokku (tekib vitamiinide, mineraalide puudus). Selles osas tuleks kindlasti rohkem erialaspetsialistidega koostööd teha. Isegi meie tippudel ei ole see päris paigas.
- läbi valu pole mõtet teha. 6 aasta jooksul olen kolm korda ennast trenniga lombakaks suutnud joosta. 2006 sügis lõikudel, 2007 kevadel Kislavodskis ja nüüd siis augustis (see siis nüüd kõige hullem). Maksimalistina ei oska õigel ajal järele ka jätta. Sageli trenni ajal, kui lihas soe, ei tundu asi nii hull. Tark õpib teiste vigadest, loll omadest. Ma astusin siis 3 korda samasse ämbrisse (küll erinevad kohad: põlv, jalalaba ja nüüd reie sisekülg).

Järgmise hooaja kohta ei oska mingeid veksleid välja käia. Kui tervis korras siis hakkan end tasapisi uuesti liigutama. Arvatavasti tuleks treeningu mudel teist moodi ülesse ehitada (kuna praegune mudel ei ole edu toonud). Vaja on kiirust ja kiiruslikku vastupidavust edasi viima ja mahtu pisut tagasi tõmmata. Kevadel ja suvel lühikesi teha: 800-10000m ja sügisel siis pikemaid.

Kindlasti teeb elu ka omad korrektiivid, kuna ei saa pühenduda nii põhjalikult jooksule. Alates septembrist siis Tartus magistrisse ja samas kohvibisness nõuab endale iga päevaga rohkem aega.

Tean, et minu ajad on veel jooksmata ja enne ei tahaks väga loobuda. Krt sellise trenni pealt peaks 2.20. Mäletan head lennu tunnet veel veebruarist-märtsis ja seda tahaks veel kogeda.

Mo juba teab, et kaotab. Kahju! 5000m parandab vea ära.

Kõik Mõõkkala jooksule!

Juba sel pühapäeval (14.08), kell 15.00, antakse start Karala Mõõkkala jooksule (start Roopa rannas mälestusristi juures). Distantsid siis 5 km ajale ja peale seda 2,5 km jooks/jalutamine rahvasportlastele. Oodatud on kõik spordihuvilised. Hiljem saab süüa traditsioonilist kalasuppi ja nautida suitsusauna mönusid.

Enda sportlikest tegemistest ka siis pisut.
Kilometraaz on meeletu. 10 päevaga lausa suurepärased 0 km joostes:( Kahjuks ei kannata jalg ikka põrutust. Olen ainult 1,5-2h jalgrattasõite jõusaalis teinud+jõudu. Respect Taaramäele, see ratta sõit on jooksuga võrreldes ikka VÄÄÄGA nüri. See hooaeg on ikka üle kivide ja kändude läinud, aga ise usun, et sügisel panen hea aja kokku (kindlasti väga palju inimesi enam ei ole, kes seda usuks).

Vähemalt muus osas on paremini läinud. Härra Joogiekspert haarab Saaremaa turgu ja alates sügisest ka juba Tartu oma. Õnn pöördus ja see aasta kobistasin viimasele magistri tasuta kohale:)

Kohtume juba Mõõkkala jooksul!

So and so!

Eelmine treeningnädal jätab kahetised tunded. Liikusin trennis juba päris korralikult. 6 päevaga umbes 170 km tuuri. 4 korda 2000+600m statal pakkus juba kerget rahuldust ja kiirused olid juba enam-vähem (6.40-1.48 tuuri). Teine tugevam trenn oli 2 korda 10 km 40+38 min. Kahjuks selle trenniga sain vigastuse jälle kallale (reie siseküljel mingi närvivalu). Nüüd pole siis 2 päeva jooksurajale saanud. Täna käisin ka Indrek Tustiti juures ja sain kerge masaazi sellele kohale (tänud talle, et leidis enda tihedas graafikus mulle väikse augu). Tundub, et läheb paremaks. Paari päevaga loodan jälle liikuma saada.

Jooks=tervisesport:)

11.09. võitlen medali eest!

Asjad liiguvad jälle õiges suunas. Eelmine nädal sai ikka natuke hullu juba pandud. Trenni pole ma kunagi kartnud teha:)Elu suurima kilometraaziga nädal- 206 km (selge see, et päeval oli suurimaks sõbraks VOODI). Keha laseb jälle tööd teha ja ma naudin seda! Harrastajatel ei soovitaks sellist lollusi väga järgi teha, kuna mul on siiski tugev aeroobne põhi all.

Teen koostööd uue treeneriga. Põhimõtted on samaks jäänud- palju mahtu (ilma selleta maratoni ei jookse ka), pikad lõigud. Lisaks paneme rõhku minu nõrkadele külgedele- jõud ja kiirus (jooksuharjutused, hüpped, sprindid).

Kiirused veel midagi erilist ei ole, aga paranevad iga trenniga. Tugevamatest trennidest oli nt fartlek 12 korda 1 min, 6 korda 2000m+1000, pikk kross 25 km ja nädala lõpuks veel 3 korda 6000m+1000m. Pikad lõigu trennid ulatuvad koos soojenduse ja lõdvestusega ligi 30 km.

Enesetunne ja vorm on kõvasti paremaks läinud. Usun,kui tervis lubab, et suudan Tallinna maratonil EMV medali eest võidelda. Siiski peamiseks eesmärgiks on joosta hea aeg hilissügisel.